Uimastisõltuvus


Uimastisõltuvus on primaarne, krooniline ja progresseeruv ajuhaigus. Selle arengut ja lõpptulemust mõjutavad nii geneetilised, psühhosotsiaalsed kui ka keskkondlikud tegurid. Sõltuvusega kaasnevad sundsoovid, kaob kontroll ja uimastavate ainete tarvitamist jätkatakse tagajärgedest hoolimata.

Sõltuvus mõjutab inimese mõtlemist: näiteks võib sõltuvus panna inimese arvama, et kui ta paar päeva või nädalat ei tarvita, ongi ta kõigist oma probleemidest vaba. Tarvitamise lõpetamine ei tähenda aga, et sõltuvust ei ole – see on alles paranemisprotsessi algus.

Sõltuvus tähendab narkootiliste ainete tarbimist negatiivsetest tagajärgedest hoolimata

Sõltlane tarbib narkootilisi aineid negatiivsetest tagajärgedest ja probleemidest hoolimata. Negatiivsed tagajärjed võivad olla näiteks probleemid füüsilise või vaimse tervise ja sotsiaalse stabiilsusega. Samuti võivad probleemid olla seotud töö, perekonna, raha, õigussüsteemi ja ka vaimsusega.

Sõltuvusega kaasneb eitus.

Sõltlase mõtlemine on sageli moonutatud, näiteks võib ta olla eituses. Sõltuvusega seoses on eitus psühholoogiline kaitsemehhanism, mis ei lase inimesel näha, kui karm tema sõltuvus tegelikult on. Eitust kirjeldatakse sageli kui alateadlikku protsessi, mis tähendab, et inimene ei valeta tahtlikult ega ole alati teadlikki sellest, et tema uskumused ei ole tõesed. Seega pakub eitus sõltlasele kaitset tema sõltuvuse karmi reaalsuse eest, võimaldades tal uskuda, et kõik on korras või et ta saab probleemiga hakkama.

Eitus on psühholoogiline kaitsemehhanism, mis ei lase inimesel näha, kui karm tema sõltuvus tegelikult on.

Ravimata sõltuvus põhjustab järjest rohkem füüsilisi, emotsionaalseid ja sotsiaalseid probleeme ning võib lõpuks sind tappa.

Uimastisõltuvus mõjutab inimese närvisüsteemi ja psüühikat. Erinevate narkootikumide sõltuvust tekitavad omadused erinevad märkimisväärselt. Enim kasutatava uimasti, kanepi sõltuvust tekitavaid omadusi peetakse leebeteks. Hinnanguliselt jääb kanepist sõltuvusse umbes kümme protsenti seda proovinutest. On leidnud tõestust, et kanepitarvitajatel esineb raskusi emotsioonide juhtimisega ja see võib põhjustada ajutalitluses pikaajalisi ja pöördumatuid muutusi.

 

Amfetamiini, kokaiini ja heroiini tarvitajatel on suur risk sõltuvusse jääda. Heroiini sõltuvuspotentsiaali peetakse neist kõige suuremaks. Inimese individuaalne kalduvus jääda heroiinist sõltuvusse varieerub siiski märkimisväärselt. Neil, kellel tekib sõltuvus kergesti, võib juba mõnenädalane või -kuine korduv kasutamine viia aine taluvuse suurenemiseni, himuni selle järele ja raskuseni lõpetada selle kasutamine.

Uimastisõltuvuse puhul süvenevad sümptomid tarvitamise jätkudes üsna kiiresti. Kuude või mõne aasta jooksul jõutakse igapäevase tarvitamiseni. Sõltuvuse kroonilises etapis väheneb aine tekitatava naudingukogemuse tähtsus. See asendub vajadusega saada ainet närvisüsteemi toimimise tagamiseks. Sellises etapis sõltuvuse etappi nimetatakse füüsiliseks sõltuvuseks. Siis võib heroiini asendada mõni teine, omadustelt samasse rühma kuuluv aine, nagu morfiin, kodeiin, unimagunast valmistatud ekstrakt (“moonitee”) või mõni sünteetiline opioid (Abalgin, Subutex, Temfesic, metadoon, Tramal). Sõltuvusse sattunu seisukohast on olukord nii keeruline, et ta hangib ükskõik mis hinna eest eelkõige soovitud ainet (heroiini) või mingit asendust.

Kompulsiivse vajaduse ja sellest tuleneva sundkasutamise taga on praeguse arusaama kohaselt aju tasukeskuses toimuvad keerulised opiaatide tekitatud funktsionaalsed ja strukturaalsed muutused. Muutused viivad aju loodusliku opioidi, endorfiini vähenemiseni, põhjustades tüüpilisi sümptomeid. Praeguse arusaama kohaselt taanduvad need muutused vähemalt osal inimestel aeglaselt ja raskematel juhtudel on need püsivad. See seletab, miks raskekujulisse heroiinisõltuvusse jäänul on kalduvus libastuda isegi pärast pikki karskusperioode ja miks kiiresti edeneval võõrutusravil on halvad ravitulemused.

Kokaiini ja amfetamiini sõltuvuse puhul ei ole füüsiline komponent nii tugev, küll aga psühholoogiline soov ainet tarvitada ja risk libastuda on suur ka pärast edukat võõrutusravi. Pärast akuutset võõrutusravi on oluline roll rehabilitatsiooniprogrammil.
Hallutsinogeensed ained nagu seened, LSD või fentsüklidiin ei põhjusta sama selget sõltuvushaigusele iseloomulikku haiguspilti, aga aineid kasutades on risk sattuda kontrollimatutesse segadusseisunditesse, millega kaasneb otsene oht elule või ümbritsevatele inimestele.

Raviprogramm “Tasakaalus elu”

Abi sõltuvusest tervenemisel


Osaledes meie raviprogrammis, kaob või väheneb sõltlasel vajadus tarvitada alkoholi või narkootilisi aineid. Sõltuvushaiguse mõistmine, uute toimetulekuoskuste omandamine ja nende elluviimine päevast päeva tõstab motivatsiooni elada kainet elu.

Ravi toimub individuaal- ja grupiteraapias. Selle kõige keskmes on ausa ja avatud elustiili õppimine, et aidata mõista oma keemiliste ainete tarvitamise tagajärgi, millest olulisemad on joomise ja/või uimastite tarvitamise mõjud sinu elule, tervisele ning perekonna- ja inimsuhetele.

Sõltlase elu on täis saladusi. Nende saladuste avamine ja grupis aus olemine on taastumise ja kaine elu võti. Häbi ja rääkimise künnis kaovad, kui mõistad, et grupi liikmed on kogenud sama mida sina.

Meie sõltuvusnõustajad teavad isiklikust kogemusest, milline on olnud elu sõltlasena ja mida taastuja vajab, et saavutada ja säilitada kaine eluviis. Nende kogemus sõltlasena, sellest taastumisel ja hariduse abil omandatud oskused on selle programmi tugevus. Lisaks isiklikule taastumiskogemusele on meie nõustajatel koolitus sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnas.

Programm kestab 3 kuud.