Korduma kippuvad küsimused
Sõltuvusnõustaja on spetsialist, kellel on isiklik taastumiskogemus ja kes juhib sinu tervenemisprotsessi ja kaasab vajadusel teisi spetsialiste.
Saad suunata oma lähedase vastuvõtule – kui ta keeldub, tule ise pereliikmetele mõeldud nõustamisele. Sõltlase lähedased vajavad abi olenemata sellest, kas aktiivses sõltuvuses inimene saab ravi või ei.
Esimese etapi pikkus on minimaalselt 3 kuud.
Sõltuvusnõustaja ei kirjuta välja tablette ega pane diagnoosi.
Geneetilisel eelsoodumusel on suur osa sõltuvusse haigestumisel, aga paranemise võimalused on kõigi jaoks võrdsed.
Positiivsed muutused toimuvad juba esimesel kolmel kuul nii psühholoogiliselt, füüsiliselt, vaimselt kui ka sotsiaalselt. Ilma abita on sõltuvusest terveneda oluliselt väiksem võimalus kui spetsialistide abiga. Statistika järgi on keskmine paranemisprotsent 40–60. Tervenemine tähendab sõltuvusainetevaba elu.
Ei pea, aga kui soovid oma elu kontrollida ja elada täisväärtuslikku elu, on kainus parim ja kõige kindlam viis tagasilanguse vältimiseks.
Kui sa oled liigtarvitaja, siis jah, kui aga selgub, et tegemist on sõltuvusega, siis kahjuks selline võimalus, et suudad oma alkoholi või narkootikumide tarvitamist pärast ravi lõppu kontrolli all hoida, on väga väike.
Selles ei saa kunagi kindel olla, sõltuvus on haigus, kus tagasilangus on üsna sagedane. Oluline on mitte alla anda ja jätkata ka siis, kui esineb tagasilangusi.
Ei, kui sa käid ainult sõltuvusnõustaja vastuvõtul, kes ei ole tervishoiutöötaja. Vaimse tervise õe ja psühhiaatri vastuvõtuga kaasneb sissekanne digilukku.
Alkoholi võõrutusseisundi sümptomid tekivad alkoholist sõltuvuses oleval inimesel umbes 24–48 tundi pärast viimase koguse alkoholi tarvitamist ja nähud võivad kesta 5–7 päeva. Esimesed sümptomid võivad esineda juba siis, kui veres on alkoholi tase veel küllaltki kõrge.
Varajasteks võõrutusnähtudeks on rahutus, ärevus, unehäired, värinad, higistamine, südamepekslemine, vererõhu tõus, peavalu, joomistung. Patsiendid kogevad sageli ka isutust, iiveldust ja oksendamist. Need sümptomid võivad kas mööduda (kerge võõrutus) või süveneda (raske võõrutus). Kui võõrutusseisund ei süvene, kaovad sümptomid 24–48 tunni jooksul. Raskema võõrutusseisundi korral kaasnevad krambid ja deliirium.
Krambid võivad tekkida esimese 48 tunni jooksul pärast alkoholi joomise lõpetamist. 33% patsientidel, kellel esineb krampe, kujuneb välja deliirium.
Keskmise raskusega võõrutusseisundi korral tuleb ettenähtud raviskeemi järgides võtta arsti väljakirjutatud ravimeid kodustes tingimustes ja toetavas keskkonnas.
Oluline on toitainete, vitamiinide, mineraalainete ja piisava koguse vedeliku manustamine ning kainuse säilitamine. Kerge võõrutuse sümptomid leevenevad tavaliselt 24–48 tunni jooksul. Keskmise ja raske võõrutusseisundi ravi kestab kuni 7 päeva juhul, kui ei kaasne komplikatsioone. Võõrutusseisundi ravi on esimeseks sammuks alkoholisõltuvuse ravis. Pärast võõrutusseisundi ravi lõppu tuleb võimalikult kiiresti jätkata aktiivse sõltuvushäire raviga tagasilanguse riski vähendamiseks.
Ei, meie juures ei ole võimalik võõrutusravi läbi viia.
Meditsiiniline järelevalve alkoholist loobumisel võib olla vajalik järgmistel juhtudel:
- kõrge risk raske võõrutusseisundi tekkeks
- esineb kaasuv kehaline haigus, mis võib ambulatoorset võõrutusravi keerukamaks muuta
- kaasuv psüühikahäire, mis võib halvendada alkoholisõltuvuse ravis osalemist või kaasuv psüühikahäire ise vajab haiglaravi (nt psühhoos, suitsiidimõtetega depressioon)
- alkoholitarvitamisega kaasneb otsene oht enesele või teistele
Kui võõrutusseisundis inimesel tekivad krambid, ta on sattunud psühhoosi või deliiriumi seisundisse, võib ta olla ohuks endale ja teistele. Sellisel juhul tuleb viivitamatult kutsuda kiirabi telefonil 112.
Ei ole, aga usul tervenemisse on ravi edukuses suur roll. Täiesti normaalne on see, et ravi alguses pole inimese motivatsioon ega usk paranemisse kuigi suur. See muutub vastavalt sellele, kui avatud ollakse abile ja kas suudetakse muuta oma uskumusi, hoiakuid ja veendumusi.
Sõltuvusest tervenemiseks on oluline lõpetada kõikide uimastavate ainete tarvitamine. Kui inimene lõpetab oma esmase uimasti tarbimise, suureneb reeglina teisese uimasti tarbimine ja arvatakse ekslikult, et siis on tarbimine kontrolli all.
Enamik inimesi, kes kasutavad ühte või mitut uimastit, võtavad sageli depressante ja stimulante korraga. Näiteks tarbivad paljud kokaiini kasutavad inimesed ka alkoholi või kanepit, et vähendada esmase uimasti tekitatud rahutust. Lisaks kokaiinist tingitud rahutuse vähendamisele vähendab alkohol ka kokaiinieufooriat. Seetõttu kipubki inimene tarbima rohkem kokaiini, et eufooriat suurendada, ning seejärel rohkem alkoholi, et rahutust vähendada.
Kuna stimulant ja depressant töötavad mingil määral üksteisele vastu, ei pruugi inimene nende mõju väga tunda ja võib seetõttu mõlemat väga suures koguses tarbida. Sellises üles-alla tsüklis võidakse tarbida hulga rohkem stimulanti ja depressanti kui siis, kui kumbagi neist tarbitaks eraldi.